Jakob Hurda rahvuskultuuripreemiad Ilmar Vananurmele ja Asta Pintsaarele

Asta Pintsaar (sünd 15.05.1942) on töötanud õpetajana Kauksi Põhikoolis ja raamatukoguhoidjana Tartu Ülikooli Raamatukogus. Erialalt on ta saksa filoloog ning just saksa keele suurepärane valdamine on olnud aluseks laialdasele tegevusele kodu-uurijana ja teinud Astast hindamatu abilise teistele kodu-uurijatele. Tähtsal kohal tema tegevuses on genealoogia. Asta Pintsaar alustas oma sugupuu koostamisest ja koostas seejärel enamuse Kanassaare küla perekondade sugupuud.
Aastatel 2008–2013 aitas Asta Pintsaar koostöös Eesti Genealoogia Seltsi ja Rahvusarhiiviga vabatahtlikuna kaasa 17 Räpina ja Põlva koguduse personaalraamatu indekseerimisele. Arvutist tuli välja kirjutada kõik kirikuraamatutes olevad perekonnanimed ja need siis uuesti arvutitabelisse sisestada koos lehekülje- ja pildinumbritega 
Asta Pintsaar täpsustas nimesid Põlva ja Räpina vabadussammastel 2018. aastal avaldatava raamatu jaoks, mis puudutab Vabadussõjas langenuid (vastutav koostaja ajaloolane Jaan Pihlak). Ta on põhjalikult tegelenud koolide ajaloo uurimisega, keskendudes varasemale perioodile (1765–1900). Ta on kogunud hulga materjali paljude koolide kohta (Kauksi kool, Räpina Papreküla kool, Põlva kihelkonnakoolid, Vanaküla külakool, Leevaku külakool jne). Osa uurimusi (kokku on 22 kausta) on ta juba üle andnud Põlva Talurahvamuuseumile, Räpina Koduloo- ja 
Aiandusmuuseumile, Põlva Keskraamatukogule, koolidele ja seltsidele, osa on veel tema valduses, kuna vajavad täiendamist. Väga tähtis  on Asta jaoks ka kodukoha ajaloo uurimine, milles omakorda olulisel kohal on kultuurilugu. Ka selles vallas on ta kogunud palju 
materjali (Moisekatsi–Kauksi pasunakoor, Kauksi laulu- ja mänguselts Eha, kunstnik-kirjanik Jaan Vahtra ja Kauksi–Peravald, Kanassaare küla 1797–2015 jpt). Ta on täpsustanud Põlvas toimunud esimeste eestlaste laulupidude (1855, 1857, 1858) faktistikku, uurinud  teeneka koolmeistri David Donneri tegevust jne. Ka kodukoha ajalugu  käsitlevaid materjale on palju (27 kausta). Asta Pintsaar on avaldanud perioodikas üle 10 sisuka artikli. Tema artikleid ilmub ka ettevalmistatavas Põlva Rahvahariduse Seltsi IV kodulookogumikus. 
Tema muuseumidele ja raamatukogudele annetatud käsikirjad on huvilistele 
kättesaadavad. Asta Pintsaar  on esinenud ka ettekannetega (Kaika suveülikoolis, kodukandipäevadel jm).

Ilmar Vananurm (sünd 21.12.1946) on ajakirjanik, luuletaja, proosakirjanik ja tõlkija. Ta on suure osa oma tööst ja elust pühendanud rahvuskultuuri jäädvustamisele ja arendamisele. Just tema oli see, kes 40 aastat tagasi kirjutas jutustuse „Hilanamäe helin“ ning koos Liidia Sillaotsaga ülevaate „Kumo kaldu kuldakaivo. Hilana Taarka.“ Nende põhjal sündisid ka Kauksi Ülle näidend ja Ain Mäeotsa film, mõlemad pealkirjaga „Taarka.“
Ilmar Vananurm on koostanud ja toimetanud kogumikud „Mu Setomaa“ (2002), „Eestikeelne haridus Petseris“ (2003), „Petserimaa külad I, II, III“ (2005, 2006, 2007), „Seto kodo“ (2007), „Obinitsa – ajast aega“ (2006) ja „Leelo üle Obinitsa“ (2011). Lisaks on ta koostanud fotonäitusi ajaloolisest Setomaast ning välja andnud albumi „Sain haarata hetki,“ kus on 307 fotot viimase poole sajandi Setomaast.
Ilmar Vananurm on välja andnud kolm proosakogu: „Pesad“ (2005), „Ostseewellen. Ausammas lehmale“ (2012) ja „Mu Petserimaa“ (2013). Ta on kirjutanud hulgaliselt luuletusi. Luuleraamat „Vii üle vii“ (2008) on seni maailma suurim setokeelne autoriluule teos, sisaldades ligi 90 murdekeelset luuletust.
Ilmar Vananurm on kirjutanud näidendid „Petserimaa igatsus“ (2007) ja „Kallistus“ (2009). Ta on tunnustatud leedu kirjanduse tõlkija. Kümne aasta vältel toimetas ta ajalehte Setomaa. Nendel aastatel jäädvustati paljude tänaseks meie hulgast lahkunud seto kultuurikandjate elu- ja laululugusid.
1996. aastal pälvis Ilmar Vananurm Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia, 2002. aastal Anne Vabarna nimelise kultuuripreemia ja 2008. aastal Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia.