Põlva Rahvahariduse Selts 110

Pelisaar Vill

Põlva Rahvahariduse Selts pidas jõulukuu esimesel poolel oma juubeliüritusi. Pidustused avas Põlva Linna Harrastusteater (kelle kõik liikmed kuuluvad ka seltsi) traditsioonilise jõululooga “Pahandused Päkapikumaal”, mida mängiti Põlva Kultuurikeskuses täissaalile. Kandvates rollides tulid laste ette Ilmar Tagel, Salme Paabut, Urve Järg, Heido Mägi, Ester ja Jaanus Liblik, Janno Rüütle, Anar Anijalg ja Jan-Mattias Kottise. Noorima esinejana tegi näidendis kaasa 3-aastane Mirimai Kikas koos oma ema Triin Anijalaga. Külalistena astusid publiku ette Põlva Muusikakooli lastekoor õpetaja Ülle Kuruski juhendamisel ning koreograaf Egne Oinuse noored tantsijad.

Juubelihõnguline konverents oli pühendatud seltsi nimikangelasele Jakob Hurdale

Võru keele spetsialist Urmas Kalla tutvustas Jakob Hurda koduküla Himmaste keelt ja keelejuhte. Üllatava kergusega liikus ta murret kõneldes ühest külast teise, puistas ohtralt fakte iga murdepiirkonna erisusest. Ja see oli vaimustav!
Võru Instituudi projektijuhi Tiia Allase ettekanne oli naiselikult poeetiline:
“Põlva kandi lõhnast ja rahast (aga mitte raha lõhnast)”. Selgus, et seda kummalist lõhna on tundnud ja märgnud mitte ainult kohalikud, vaid ka kaugemalt tulnud inimesed, eriti kirjanikud, kunstnikud jt. See lõhn on lummav ja rahustav, alati äratuntav.
Väga kasulik oli teave vendadest-kirjanikest Madis ja Ants Kõivust, kelle lapsepõlvesuved möödusid Põlva lähedal Pekri talus.
Küsimusele “Aga Põlva ja raha?” vastas Tiia Allas: “10-kroonisel oli Jakob Hurda pilt! Ja eks me kõik pisut nostalgiliselt mõtlesime just sel juubeliaastal armastatud oma kroonist!”
Seltsi tervitasid Põlva vallavanem Georg Pelisaar, Eesti Kultuuriseltside Ühenduse auesimees Valter Haamer jt.
Seltsi tunnustati tiheda koostöö eest publikuga; oma seltsimaja ehitamise eest;
märgiti Rein ja Sirje Villa tegevust kodu-uurimise alal ja rohkete Põlva kultuurilugu käsitlevate trükiste koostamise eest, samuti tunnustati Sirje Villa dokumentaalnäidendite kirjutamise ja lavastamise eest. Kiita sai väga hea koostöö vallavalitsusega ja Eesti Kultuuriseltside Ühendusega. Kõrgeks hinnati aastakümneid (täpsemalt 1996.aastast)väljaantav Jakob Hurda rahvuskultuuriauhind. Eeskujuks seati Jakob Hurda sünnikodu elule äratamist.

Kauase kodukandi ajaloo uurija Milvi Hirvlaane tervituskirja luges ette tema koolivend Ilmar Tagel:

„Enesekindlus, julgus ja usk tulevikku ärgu kunagi kadugu. Nende najal hoidkem oma rahvuslikku elutuld! Mõistes minevikku, oskame paremini hinnata olevikku ning julgemalt vaadata tulevikku. Tööd teha ja mitte kahelda!“
Need südamest tulevad read kirjutas teie ja meie jaoks Rein Vill, Põlva Rahvahariduse Seltsi tegevuse taastajaid (27.11.1995) ja üks esimeestest, lõpetades omakirjutatud raamatu “Põlva Rahvahariduse Seltsi 33 aastat” lehitsemist ja korrates üle samast pärit kunagise põlvalase Erika Vaigro sõnu: „Aeg muutub meile ju pühaks alles siis, kui oleme selle ära elanud, kui see on meist üle käinud ja osa meist endaga kaasa viinud“; siis veel teadmata, et see kehtib kunagi hästi ka tema enda kohta.
See on ime, mis seltsi 110 aastat alles on hoidnud ja edasi viinud.

Võtan sageli kätte seltsi kodulookogumikud „Minevikumälestusi“ I, II, III, viis tähtpäevade kalendrit, Põlva laulupidude raamatu, seltsi ja Jakob Hurda kodupaiga ajaloo ning muud kultuuriloolised kirjutised, Põlva albumid.
Nentigem: kui ilusaid fotoalbumeid on tehtud, kui palju näidendeid loodud ja mängitud! Hurda sünnipaiga on selts koos abilistega suutnud taastada (ehitada on jäänud vaid tulekahjus hävinenud elamu) ja kultuuriloolisele kaardile kanda.
Just tänu seltsile elab Jakob Hurt oma kodupaigas edasi nii kaua, kui kasvõi üksainus inimene tema tähtsusest teab ja mälestust temast hoiab.
Kogu maakonna kultuuriloo uurimise koordineerimine ja jäädvustamine on olnud Põlva Rahvahariduse Seltsi õlgadel selle taastamisest peale. See on suur töö, samas väärtustab veel enam seltsi tegevust.
Kuidagi ei saa kõrvale vaadata vastutusest, mis käib kaasas Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinna väljaandmisega. Sellist au ei ole kanda ühelgi teisel Eesti Vabariigis taastatud või asutatud seltsil või kodanike ühendusel. See au ja vastutus räägivad kokkuvõttes vaid juhatuse liikmete meisterlikust organiseerimistalendist.

Kahjuks on kultuuripreemia saanud laureaatide read hõredamaks jäänud ja manalateeliste arv järjest kasvab. Need nimed ei peaks vaikselt unustuse hõlma vajuma. Tasub loota, et selts jäädvustab trükimustas aastakümnete jooksul väljavalitute elutöö .
Heameel on, et Rein Villa poolelijäänud tööd on püüdnud jätkata nii tema pere kui ka Jakob Hurda Selts, ilmutades trükis tema rikkalikust arhiivist ja hobidest kogunenud fotosid ja allikmaterjale. Reinu fotodega vanu Põlvamaa kalendreid hoitakse kõikjal, ka välismaal, keegi ei raatsi nendest ilusatest vaadetest loobuda.
Lõpetan Jakob Hurdaga mõtetega (1904): „Meie vaimuvara on ainus ajaraamat, mis eesti rahvas ise omast minevikust on valmistanud. Kes oma minevikust lugu ei pea, sel ei ole tulevikku, sest temal ei ole iseenese tundmist ei paremale ega pahemale poole: ta püüab neist raasukestest ära elada, mis võõra laua päält maha pudenevad – see on vaevaline elu!“
Palju õnne Hurda pärandi hoidjatele 110. sünnipäevaks, sõbralikku koostööd Põlvamaa kodu-uurijaid koondades ja kodupaiga ajaloo kulgu hoolega jäädvustades! Laienegu teie haare ka noorte hõlma.”

Juubelipeoks saadi kokku kohvikus Aal

Seal samas majas, kus 110 aatat tagasi vastloodud selts oma esimese koosoleku pidas.
Külas oli Haaslava meeskoori “Väike Punt”, juhendajana lauljaid saatmas ja akordioni mängimas Kalev Lindal. Meeleolukad laulud vahetas välja rahvakultuuriteemaline viktoriin, kus iga laudkond sai oma teadmisi näidata selles Jakob Hurdale nii kallis “vanavara” tundmises.
Eela Jää õpetas huvilistele lihtsaid nippe, kuidas kodus õdus jõulumeeleolu luua. Tema oli ka see, kes muutis niigi uhke peosaali oma käsitöö ja küünlasäraga lummavaks talvemuinasjutuks.
Seltsi juhatuse liikmed Eela ja Arvo Jää ning Urve Järg andsid endast parima, et koosolemine õnnestuks. Riigikogu liige Heimar Lenk sõnas lahkudes tunnustavalt: “Niiviisi peab pidu ainult Põlva Rahvahariduse Selts.”

Viimasena sai eluõiguse Põlvamaa kodulookogumiku “Minevikumälestusi IV” esitlus

Kogumiku koostas Niina Siirmann tuginedes paljuski ootamatult manalamaile siirdunud Enn Esko talletatud materjalidele. Trükki toimetasid raamatu Niina Siirmann ja Külli Ots. Korrektuuri luges Juta Raudsepp. Fotod ja teksti küljendas Mall Sermand. Raamat on trükitud Tartu väiketrükikojas Paar.
Lugeja leiab siit Põlvamaa kodu-uurijate ja poeetide parimad palad. Kogumik algab Ilmar Vananurme maalähedase luuletusega “Jakob Hurdale mõeldes”. Külli Otsa ja Niina Siirmanni sulest on põhjalik ülevaade Põlva Rahvahariduse Seltsi 110 tegevusaastast, samuti seltsitegevuse taastaja Rein Villa eluloost. Mitmed materjalid pärinevad meie hulgast lahkunud kodu-uurija Enn Esko sulest. Samas raamatus meenutab oma isa Ennu poeg Ain Esko. Mitu lugu on kogunud väga viljakas Asta Pintsaar. Eeva Hurda kirju vend Jakobile vahendab Eeva Hurda järeltulija Liina Kähr. Sõna saab veel teinegi Jakob Hurda suguvõssa kuuluv autor Mihkel Hurt, kes tutvustab sedapuhku Himmaste koolmeistrit ja koorijuhti Johann Hurta. Milvi Hirvlaane materjal annab pildi Jakob Hurda peres koduõpetajana töötanud August Trummi kirjadest. Kersti Taali teemaks on Tartu-Petseri raudtee ehitamislugu. Aja kordumatusest on kantud ka Velli Eiche, Helve Sreibergi, Lea Saaremäe ja Harri Randma lood.

VALTER HAAMER
SIRJE VILL