Jakob Hurt

Laupäeval, 21.juulil anti Jakob Hurda Seltsis üle sellesuvised rahvuskultuuri auhinnad, mida on aastaid rahastanud Eesti Kultuurkapital ja kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp. Statuudi järgi pälvib ühe auhinna Põlvamaal elav ja tegutsev rahvakultuuriga tegeleja, teine auhind antakse väljaspool maakonda suurepäraseid tulemusi rahvakultuurivallas saavutanule. Zürii (Riigikogu liige Heimar Lenk, Põlva vallavanem Georg Pelisaar, vallavalitsuse kultuurinõunik Eve Sokk, kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupi esindaja Mare Põld ja Jakob Hurda Seltsi juht Sirje Vill) leidis pärast põhjalikku kandidaatide tööpanuse  vaagimist, et läinud sajandi ühe suurema eestlase Jakob Hurda  elutööd ja tema aateid on meisterlikult kajastanud ning tema tema vaimupärandit väärikalt propageerinud REIN SAUKAS ja TIIA ALLAS.

Rein Saukas sündis 1947. aastal, ta õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, kitsamaks erialaks rahvaluule. Esimesest eriala kursusetööst kasvas välja koos õpingukaaslase Tiiu Ojanurmega kahasse tehtud töö „Jakob Hurda folkloristlik tegevus“, millega pälviti esimene auhind nii ülikooli kui ka vabariiklikul üliõpilastööde konkursil.

Pärast ülikooli lõpetamist asus Saukas tööle toonasesse F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi, töörühma, mille ülesandeks oli akadeemilise väljaande „Eesti vanasõnad“ koostamine, mis oli osa Soome-Eesti ühisprojektist läänemeresoome ühisvanasõnadest. Kollektiivne töö ilmus viieköitelisena J. Hurda algatatud rahvaluulepublikatsioonide sarjas „Monumenta Estoniae Antique“ aastail 1980–1988.

Edukalt tegutsenud uurimisrühm jätkas tööd samalaadse publikatsiooniga „Eesti mõistatused“. Palju avastamist on pakkunud talle mõistatuste kogumise ja avaldamise lugu, mille käigus on teda köitnud eesti kultuuriloo suurmeeste Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni ning nende korrespondentide tegemised. Neljaosaline monograafia „Eesti mõistatuste allikalugu“ on ilmunud sarjas „Reetor“.

Vahepealsesse aega jäi juubelialbumi „Jakob Hurt 1839-1907“ koostamine koos Mart Laari ja Ülo Tedrega.

Praegu on Saukasel vabatahtliku tööna käsil mahukas Jakob Hurda kirjasaatjate-kaastööliste elulugude uurimine, mis peaks andma esmase lühiülevaate kõigi umbes 1400 selles rahvusliku liikumise suurürituses osalenud inimese töödest ja tegemistest.

Saukas on Emakeele Seltsi, Akadeemilise Rahvaluule Seltsi ja Neeruti Seltsi tegevliige.

Tiia Allas sündis 1973. aastal. Ta on tulihingeline pärimuskultuuri uurija ja selle kaitsja, ilusa eesti keele – eeskätt võro keele – propageerija, kodukandi vanu kombeid ja tavasid hoidva ning sellega ka Jakob Hurda elutõdede säilimise eest võitleja.

Tööd alustas Allas ajalehes Koit kultuuritoimetajana 1996. aastal. 1999. aastal korraldas ja juhtis ta XI Kaika Suveülikooli. Aastatel 1999-2003 oli ta Uma Lehe loomise üks eestvõtja ja esimene peatoimetaja. 2009. aastast on ta Võru Instituudi kooliõpetuse projektijuht.

Tema arvukad publikatsioonid ja toimetatud raaamatud on kantud soovist väärtustada ja esile tõsta Vana-Võromaa – endise Põlva kihelkonna- ning tänase Võru andekat kirjanikkonda. Tema loengud ja seminarid, olgu need peetud kas Põlva Rahvahariduse Seltsi juubelikogunemistel või mujal Põlvamaal, Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuses, Kaika Suveülikoolis või Võru Instituudis – neist jääb alati kuulajatele meelde ilus keel, tuumakas sisu ja rohke pildimaterjal.

EDUARD PARHOMENKO foto.

13.juulil 2018 sai meie tähtnäitleja Heido Mägi 65.

Teda on peetud üheks edukamaks mängijaks Põlva Linna Harrastusteatris.

On see tema nõudliku lastetoa või Otepää Rahvateatri “pärandus”enne, kui ta meie harrastusteatrini jõudis, kes teab…

Tema rolle luubi alla võttes võib öelda, et valdavalt on tal  Põlvas tulnud üles astuda edumeelsete pastoritena, taluperemeestena, luuletajana jne.

Meenutagem!

2015.aastal möödus 150 aastat seltsiliikumisest Eestis ning  Vanemuise Seltsi asutamisest Tartus.

Selle tarbeks tellis Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatus Põlva Linna Harrastusteatrilt dokumentaalloo “Laena mulle kannelt, Vanemuine!” ja Heido Mägil oli kohustus mängida  Vanemuise Seltsi asutajat, pastor Johann Voldemar Jannsenit ehk igale eestlasele tuttavat Lydia Koidula isa. Seal tõdes Johann Voldemar (Heido Mägi): “ Minu usk meie seltsi tulevikku on kõikumatu ja ma olen piiritult õnnelik  ka seltsi nime üle. Arvan, et üheskoos leidsime  selle kõige ilusama  ja väärikama laulujumala  nime. Vanemuine. Palvetagem siis taevase isa poole, et ta õnnistaks mehetegudega  meie seltsi ja olgem üheskoos  meie aadete väärilised. Ning nüüd, kus järjest  enam julgeb haritud eestlane end Eestimeheks nimetada, peaksime meiegi siin kandma seda vaimustust oma kõnedes ja tegudes. Seetõttu räägime seltsis emakeeles ja emakeelest. Arutame, kuidas  elujõus hoida eestlaste vaimuvara, räägime Isamaa ajaloost ja  meist, eestlastest, selle sees. Mina, vana koolmeistrina  sooviksin üle kõnelda  kooli-, usu- ja kirikuloo ning seda meie kombeõpetuse ja käitumise tarvis.”

Oma leebuse ja heatahtlikkuse minetas Heido Mägi aga Põlva pastor Shwartzina (vabaõhulavastuses “Kuldne laev” ), kui kohtas tulevast kirjanikuhärrat Jaan Vahtrat, kes tollal elas Metste koolimajas, kus pidas koolmeistri ametit: ”Vaadake, nuurherra Vahtra, kui ma teid mineva   sügise koos tõiste koolisaksuga kiriklahe lõunele pallesin, et tost koolitüüst lähembalt kõnõlda, näi ma küll, et ti kõgõ nuuremb olete mi koolisaksu hulgan. Ummetigi lootsin, et uma  hää meelespidamise man  jääb teile iks kõrvataade , et mi olõmi  Võromaa rahvas ja tarvitame võro kiilt. Sellen kiilen  omma meil piibliluu ja katekismuse ja  keriko lauluraamatu. Pallesin teid kõiki siss süamest: opetage nende perra. Nüid om aga mitmed vanembad  õkvalt ti pääle kaibuse  tõstnu. Ti käsknu latsil uue kooliraamatu  osta. Ennekuulmata umavoli!

Ti, armas nuurmiis, ärge tahtke olla targomb kui tõse! Mi armsan võro kiilen olõmi opetanu  miä ja mo vanembad  ja kõik kuulmeistre tervel Võromaal. Mesjaos tahate ti, armas nuur inemene, nakata nüid latsi opetama talina kiili kui jo nimä egäst sõnast  arvugi ei saa?  Ei ole vajja nail lugõda toda ilmalikku lorri, mis om talina kiili zeitongin, enge küll armast jumalasõna, mes om selgeste kirja pantu mi oman kallin võro kiilen.”

Põlva lähistel Taevaskojas sündinud kolonelleitnant Oskar Kurvitsast kõneles dokumentaalnäidend “Oskar ja Linda”, kus Oskari 50.sünnipäevapidustustel osales ka luuletaja Artur Adson, keda kehastas taas Heido Mägi. Ikka ajalugu tutvustamas: “Sõbrad, on teil veel meeles Vabadussõja eelne aeg?  Mäletate, et  Eesti nimetuski pidi ametlikust keelest kaduma  ja maad andma kunstlikule  Põhja-Baltile. Tallinna Merekindlus nimetati keiser Peeter Suure Merekindluseks. Tartus keelati isegi riigihümni laulmine eesti keeles. Venelased eesti keelt ei osanud ja vaatasid igale eestlasele kui poolsakslasele.

Pealegi oli igapäevane nähtus, et vene ajakirjandus  avaldas eestlasi halvustavaid ja ignoreerivaid artikleid, kus kõik pea peale oli pööratud.”

Kevadel 2017 pistis Heido Mägi mulle justui möödaminnes pihku ühe päevinäinud klade.

“Mis  sa arvad sest loost?” küsis ta ainult.

Kodus avastasin igati elutruu dokumentaalnäidendi, just sellise, mis meie harrastusteatri eesmärgiga – tutvustada piirkonna ajalugu  – ülimalt sobis. Uskusin selle olema parima pala, et tähistada EV100 juubelit: “Vend venna vastu”.

“See mu vanaisa kirjutatud ja mul on hea meel, et tükk meeldis. Vanaisa lavastas selle Lutike küla tuletõrjeplatsil 1934,” lisas ta juurde.

Jagasime meiegi osad

Heido Mägi mängis oma vanaisa tükis isa rolli, kellel on kaks poega, üks punaste poolel, teine kodus oma maad ja rahvast hoidmas ja kaitsmas , nagu tütredki. Kas tuli see trupi liikmete soovist mängida Heido Mägi vanaisa tükki eriti hästi, aga nägin, et viimne kui üks andis endast parima.

Heido ise, kel oli esimesena oma osa peas, kasvatas habeme, laskis Anett Lutsaril teha kerge grimmi, tõi metsast aegsasti jändriku kepi, mille ära kooris, et selle najale vana väsinud mehena tugeda, utsitas enne algust teisi näitlejaid takka, kontrollis viimset kui rekvisiiti.

Pikk lugu kulges edukalt finiśisse. Paukusid püssid ja voolas veri. Paljude kiidusõnade seas oli lõviosa  meisterlikkusest öeldud Heido Mägi aadressil. Ohtralt kiitust kogunes talle ka põlvalastele hästi tuntud pastori Jüri Georg Kimmeli tööd-tegevust tutvustava näitemängu “Jumalasulane” järel, kus Heido Mägi ei tulnud kordagi rahva ette, vaid vaatajaid lummas ta hääl  ning laitmatu diktsioon.

“Ennast ei tohi haletseda, muidu oled kaotaja. Ja alati tuleb olla rõõmus, kui sind vajatakse,” lohutas Jüri Georg Kimmelit tema Südametunnistus (Heido Mägi).

Meie vajame Sind päris kindlasti! Soovime õnne ja tervist ning et Sa veel kaua jaksaksid lavalaudadel publikule tarkust jagada.

Põlva Linna Harrastusteatri nimel SIRJE VILL

27.märtsil kogunesid Põlva kalmistule nii Jakob Hurda Seltsi juhatuse liikmed kui ka Põlva Linna Harrastusteatri esindajad, et süüdata mälestusküünlad ning jätta lilled teeneka teatriloolase  Evald Kampuse kalmule.

Evald Kampus sündis  26.detsembril 1927 ning tänases teame teda kui  Vanemuise teatri kauast kirjandusala juhatajat, viljakat tõlkijat, toimetajat ning taastatud Vanemuise Seltsi  juhatuse kauaaegset esimeest. Pikka aega kuulus ta Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatusse.  

Oma elu viimastel aastatel kiindus ta aga Põlva Linna Harrastusteatri töödesse-tegemistesse ning ei keelanud oma väärt nõu ka  Jakob Hurda Seltsi tarvis.

Nüüd -pärast tema manalasse varisemist 3.mail 2017 –  tunneme temast puudust. Jäid meiega tema härrasmehelikkus, heatahtlikkus, oskus ka väikestes asjades ilu näha. Tema erudeeritus ja haritus olid muljetavaldavad.

Lahkunud suurmeest meenutas ILMAR TAGEL.

Teisipäeval,  17.aprillil kell 19 Põlva Kultuurikeskuses Põlva Linna Harrastusteatrilt. Olete oodatud.