Eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane
Olete palutud kolmapäeval, 28. novembril 2018 algusega kell 14.30 Põlva raamatukogu saali Kesk tn.16 Jakob Hurda Seltsi KODULOOKONVERENTSILE.
Üritust toetab Põlva vald
I VAATUS – ERINEVATE PÕGENEJATE TEEKONNAD: EHA KIVI, AINO VILLA ja LOREIDA ILSJANI LUGU
II VAATUS – LAATSARETLAEVA “MOERO” SAATUSEST
ANAR ANIJALG kuulub Põlva Linna Harrastusteatri asutajaliikmete hulka ja on loomuliku ande tõttu mänginud enamasti pearollides, olgu jutt talutütar Ainost August Mägi loos “Vend venna vastu” või Jüri Georg Kimmeli vanem tütar Heli Lääne “Jumalasulasest”, Jakob Hurda õde Eeva vabaõhuetendustest “Jalutuskäik Jakobiga” ja “Kas karjapoiss jääb kuningaks?” ning Jakob Hurda abikaasa Jenny kammernäidendist “Jumalaga, härra pastor!”, Linda Kurvits dokumentaaldraamast “Oskar ja Linda”, kunstnik-kirjanik Jaan Vahtra ema vabaõhuetendusest “Kuldne laev” jms
Tundub, et teater elab tema hinges algusest peale, sest eelnevalt on ta tõusnud vabariiklike autasude saajate sekka kui etleja. Meenutagem vaid tema suurepärast esinemist Brechti “Laste ristiretkes” või Underi romantilist luulet lugedes.
Kui peaksime endi hulgast leidma kõige parema luulelugeja, siis pälviks, arvan, selle tiitli just Anar Anijalg, sest tema suus hakkab luule loomulikult elama. Teda on naudinguga kuulatud nii suurtes kui väikestes saalides ja alati on ta pälvinud kiidusõnu.
MEISTER! Aga selleks ei saada, selleks sünnitakse. Temaga koos lavale minna on lahe, nagu usaldusväärse partneriga ikka. Temaga koos laval olla on rõõm, sest meistri töö on meistritöö. Rääkimata sellest, et lastetükkides on ta üks etenduse hingedest. Sageli öeldakse, et just tema värvib tüki. Ja seni on ta teinud seda kenasti.
Jõudu tulevikuks!
Laupäeval, 21.juulil anti Jakob Hurda Seltsis üle sellesuvised rahvuskultuuri auhinnad, mida on aastaid rahastanud Eesti Kultuurkapital ja kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp. Statuudi järgi pälvib ühe auhinna Põlvamaal elav ja tegutsev rahvakultuuriga tegeleja, teine auhind antakse väljaspool maakonda suurepäraseid tulemusi rahvakultuurivallas saavutanule. Zürii (Riigikogu liige Heimar Lenk, Põlva vallavanem Georg Pelisaar, vallavalitsuse kultuurinõunik Eve Sokk, kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupi esindaja Mare Põld ja Jakob Hurda Seltsi juht Sirje Vill) leidis pärast põhjalikku kandidaatide tööpanuse vaagimist, et läinud sajandi ühe suurema eestlase Jakob Hurda elutööd ja tema aateid on meisterlikult kajastanud ning tema tema vaimupärandit väärikalt propageerinud REIN SAUKAS ja TIIA ALLAS.
Rein Saukas sündis 1947. aastal, ta õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, kitsamaks erialaks rahvaluule. Esimesest eriala kursusetööst kasvas välja koos õpingukaaslase Tiiu Ojanurmega kahasse tehtud töö „Jakob Hurda folkloristlik tegevus“, millega pälviti esimene auhind nii ülikooli kui ka vabariiklikul üliõpilastööde konkursil.
Pärast ülikooli lõpetamist asus Saukas tööle toonasesse F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi, töörühma, mille ülesandeks oli akadeemilise väljaande „Eesti vanasõnad“ koostamine, mis oli osa Soome-Eesti ühisprojektist läänemeresoome ühisvanasõnadest. Kollektiivne töö ilmus viieköitelisena J. Hurda algatatud rahvaluulepublikatsioonide sarjas „Monumenta Estoniae Antique“ aastail 1980–1988.
Edukalt tegutsenud uurimisrühm jätkas tööd samalaadse publikatsiooniga „Eesti mõistatused“. Palju avastamist on pakkunud talle mõistatuste kogumise ja avaldamise lugu, mille käigus on teda köitnud eesti kultuuriloo suurmeeste Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni ning nende korrespondentide tegemised. Neljaosaline monograafia „Eesti mõistatuste allikalugu“ on ilmunud sarjas „Reetor“.
Vahepealsesse aega jäi juubelialbumi „Jakob Hurt 1839-1907“ koostamine koos Mart Laari ja Ülo Tedrega.
Praegu on Saukasel vabatahtliku tööna käsil mahukas Jakob Hurda kirjasaatjate-kaastööliste elulugude uurimine, mis peaks andma esmase lühiülevaate kõigi umbes 1400 selles rahvusliku liikumise suurürituses osalenud inimese töödest ja tegemistest.
Saukas on Emakeele Seltsi, Akadeemilise Rahvaluule Seltsi ja Neeruti Seltsi tegevliige.
Tiia Allas sündis 1973. aastal. Ta on tulihingeline pärimuskultuuri uurija ja selle kaitsja, ilusa eesti keele – eeskätt võro keele – propageerija, kodukandi vanu kombeid ja tavasid hoidva ning sellega ka Jakob Hurda elutõdede säilimise eest võitleja.
Tööd alustas Allas ajalehes Koit kultuuritoimetajana 1996. aastal. 1999. aastal korraldas ja juhtis ta XI Kaika Suveülikooli. Aastatel 1999-2003 oli ta Uma Lehe loomise üks eestvõtja ja esimene peatoimetaja. 2009. aastast on ta Võru Instituudi kooliõpetuse projektijuht.
Tema arvukad publikatsioonid ja toimetatud raaamatud on kantud soovist väärtustada ja esile tõsta Vana-Võromaa – endise Põlva kihelkonna- ning tänase Võru andekat kirjanikkonda. Tema loengud ja seminarid, olgu need peetud kas Põlva Rahvahariduse Seltsi juubelikogunemistel või mujal Põlvamaal, Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuses, Kaika Suveülikoolis või Võru Instituudis – neist jääb alati kuulajatele meelde ilus keel, tuumakas sisu ja rohke pildimaterjal.
EDUARD PARHOMENKO foto.
Teda on peetud üheks edukamaks mängijaks Põlva Linna Harrastusteatris.
On see tema nõudliku lastetoa või Otepää Rahvateatri “pärandus”enne, kui ta meie harrastusteatrini jõudis, kes teab…
Tema rolle luubi alla võttes võib öelda, et valdavalt on tal Põlvas tulnud üles astuda edumeelsete pastoritena, taluperemeestena, luuletajana jne.
2015.aastal möödus 150 aastat seltsiliikumisest Eestis ning Vanemuise Seltsi asutamisest Tartus.
Selle tarbeks tellis Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatus Põlva Linna Harrastusteatrilt dokumentaalloo “Laena mulle kannelt, Vanemuine!” ja Heido Mägil oli kohustus mängida Vanemuise Seltsi asutajat, pastor Johann Voldemar Jannsenit ehk igale eestlasele tuttavat Lydia Koidula isa. Seal tõdes Johann Voldemar (Heido Mägi): “ Minu usk meie seltsi tulevikku on kõikumatu ja ma olen piiritult õnnelik ka seltsi nime üle. Arvan, et üheskoos leidsime selle kõige ilusama ja väärikama laulujumala nime. Vanemuine. Palvetagem siis taevase isa poole, et ta õnnistaks mehetegudega meie seltsi ja olgem üheskoos meie aadete väärilised. Ning nüüd, kus järjest enam julgeb haritud eestlane end Eestimeheks nimetada, peaksime meiegi siin kandma seda vaimustust oma kõnedes ja tegudes. Seetõttu räägime seltsis emakeeles ja emakeelest. Arutame, kuidas elujõus hoida eestlaste vaimuvara, räägime Isamaa ajaloost ja meist, eestlastest, selle sees. Mina, vana koolmeistrina sooviksin üle kõnelda kooli-, usu- ja kirikuloo ning seda meie kombeõpetuse ja käitumise tarvis.”
Oma leebuse ja heatahtlikkuse minetas Heido Mägi aga Põlva pastor Shwartzina (vabaõhulavastuses “Kuldne laev” ), kui kohtas tulevast kirjanikuhärrat Jaan Vahtrat, kes tollal elas Metste koolimajas, kus pidas koolmeistri ametit: ”Vaadake, nuurherra Vahtra, kui ma teid mineva sügise koos tõiste koolisaksuga kiriklahe lõunele pallesin, et tost koolitüüst lähembalt kõnõlda, näi ma küll, et ti kõgõ nuuremb olete mi koolisaksu hulgan. Ummetigi lootsin, et uma hää meelespidamise man jääb teile iks kõrvataade , et mi olõmi Võromaa rahvas ja tarvitame võro kiilt. Sellen kiilen omma meil piibliluu ja katekismuse ja keriko lauluraamatu. Pallesin teid kõiki siss süamest: opetage nende perra. Nüid om aga mitmed vanembad õkvalt ti pääle kaibuse tõstnu. Ti käsknu latsil uue kooliraamatu osta. Ennekuulmata umavoli!
Ti, armas nuurmiis, ärge tahtke olla targomb kui tõse! Mi armsan võro kiilen olõmi opetanu miä ja mo vanembad ja kõik kuulmeistre tervel Võromaal. Mesjaos tahate ti, armas nuur inemene, nakata nüid latsi opetama talina kiili kui jo nimä egäst sõnast arvugi ei saa? Ei ole vajja nail lugõda toda ilmalikku lorri, mis om talina kiili zeitongin, enge küll armast jumalasõna, mes om selgeste kirja pantu mi oman kallin võro kiilen.”
Põlva lähistel Taevaskojas sündinud kolonelleitnant Oskar Kurvitsast kõneles dokumentaalnäidend “Oskar ja Linda”, kus Oskari 50.sünnipäevapidustustel osales ka luuletaja Artur Adson, keda kehastas taas Heido Mägi. Ikka ajalugu tutvustamas: “Sõbrad, on teil veel meeles Vabadussõja eelne aeg? Mäletate, et Eesti nimetuski pidi ametlikust keelest kaduma ja maad andma kunstlikule Põhja-Baltile. Tallinna Merekindlus nimetati keiser Peeter Suure Merekindluseks. Tartus keelati isegi riigihümni laulmine eesti keeles. Venelased eesti keelt ei osanud ja vaatasid igale eestlasele kui poolsakslasele.
Pealegi oli igapäevane nähtus, et vene ajakirjandus avaldas eestlasi halvustavaid ja ignoreerivaid artikleid, kus kõik pea peale oli pööratud.”
Kevadel 2017 pistis Heido Mägi mulle justui möödaminnes pihku ühe päevinäinud klade.
“Mis sa arvad sest loost?” küsis ta ainult.
Kodus avastasin igati elutruu dokumentaalnäidendi, just sellise, mis meie harrastusteatri eesmärgiga – tutvustada piirkonna ajalugu – ülimalt sobis. Uskusin selle olema parima pala, et tähistada EV100 juubelit: “Vend venna vastu”.
“See mu vanaisa kirjutatud ja mul on hea meel, et tükk meeldis. Vanaisa lavastas selle Lutike küla tuletõrjeplatsil 1934,” lisas ta juurde.
Heido Mägi mängis oma vanaisa tükis isa rolli, kellel on kaks poega, üks punaste poolel, teine kodus oma maad ja rahvast hoidmas ja kaitsmas , nagu tütredki. Kas tuli see trupi liikmete soovist mängida Heido Mägi vanaisa tükki eriti hästi, aga nägin, et viimne kui üks andis endast parima.
Heido ise, kel oli esimesena oma osa peas, kasvatas habeme, laskis Anett Lutsaril teha kerge grimmi, tõi metsast aegsasti jändriku kepi, mille ära kooris, et selle najale vana väsinud mehena tugeda, utsitas enne algust teisi näitlejaid takka, kontrollis viimset kui rekvisiiti.
Pikk lugu kulges edukalt finiśisse. Paukusid püssid ja voolas veri. Paljude kiidusõnade seas oli lõviosa meisterlikkusest öeldud Heido Mägi aadressil. Ohtralt kiitust kogunes talle ka põlvalastele hästi tuntud pastori Jüri Georg Kimmeli tööd-tegevust tutvustava näitemängu “Jumalasulane” järel, kus Heido Mägi ei tulnud kordagi rahva ette, vaid vaatajaid lummas ta hääl ning laitmatu diktsioon.
“Ennast ei tohi haletseda, muidu oled kaotaja. Ja alati tuleb olla rõõmus, kui sind vajatakse,” lohutas Jüri Georg Kimmelit tema Südametunnistus (Heido Mägi).
Meie vajame Sind päris kindlasti! Soovime õnne ja tervist ning et Sa veel kaua jaksaksid lavalaudadel publikule tarkust jagada.
Põlva Linna Harrastusteatri nimel SIRJE VILL
Jakob Hurda nimelise Põlva Rahvahariduse Seltsi igakevadine traditsioon kutsuda valla koolide head folklooritundjad kokku, sai sedapuhku teoks juba 8.korda.
Aitäh ürituse peakorraldajale Külli Otsale ning lahketele toetajatele: Põlva Vallavalitsusele ja Lutsu külavanemale Janno Rüütlele.
Kohe peo alguses pöördus kõigi osalejate ja piduliste poole abivallavanem Janika Usin: “Mul on hea meel tervitada pärimusaastal nii paljusid väikeseid folkloorisõpru, sest laul, tants ja pillimäng on ikka eestlasi toetanud nii rõõmus kui mures. Pärimust saabki kõige paramini edasi anda just ise sellega tegeldes. Seepärast tahan, et jääksite ka tulevikus folkloorimeelseteks.”
Ning siis oli esinejate kord siduda lahti oma lood ja laulud, tantsida maha oma paremad tantsud. Tulijaid ei olnud mitte kõigist valla koolidest, aga see-eest need, kes publiku ette tulid, tegid seda õhinaga ja naerulsui. See oli nauditav!
Esinesid vanad tuttavad Põlva Kooli Mammaste majast: 1c klassi Tähetunni lapsed ja 1.-4.klassi tantsurühm (õpetajad Marju Lepasson ja Karin Simso), kandle- ja plokkflöödimängijad Põlva Kooli Kesk tänava majast (õpetaja Ulvi Pern), kandleansambel Põlva Kooli Lina tänava majast (õpetaja Mare Urban).
Riina Velmet, Pilvi Saar, Eneli Moorast ja Kärolin Sults olid vägeva folkloorikava õpetanud pisikestele põnnidele Johannese Koolist ja Lasteaiast ning Himmaste maja algklassidest.
Pidu juhtis Hurda Seltsi juhatuse liige Urve Järg.
Oma ruume lubas lahkelt kasutada Himmaste Külakeskus eesotsas Ene Lugametsaga.
SUUR AITÄH!
Kui aruandekoosolekul kokku lepiti “Teeme ära!” talgupäeva, pakuti kõige paremaks ja sobilikumaks kokkusaamisajaks teisipäeva, 8.maid. Nii ka juhtus!
Tulid Estrid ja Heido Mägi, Niina Siirmann ja siinkirjutaja.
Eriline kiitus aga perekond Jääle, kes ka oli oma rehade ja söögikotiga väljas. Arvo oli veel eelmisel päeval lebanud Maarjamõisa haigla neuroloogiaosakonnas, kust abikaasa Eela ta kõigepealt koju tõi ning siis juba Lepa tallu kaasa võttis.
Pärast lehtede riisumist istuti sauna eesruumis laua taga. Ning kes jõudis ära kiita Eela kurke ja kärjemett, omasoolatud kilusid ja muhu leiba, 9-vägise tõmmist ja ebaküdooniajooki!
Kelle jalg seal õues tatsus, selle suu ka rõõmsalt matsus!
Eelmisel nädalal viibis Põlvas Toomas Kull Viimsist, kes andis meie seltsile üle üllatuskingituse. Tema raamat “Eesti krooni originaalpangatähed 1991-2007” on pühendatud Eesti Vabariigi 100.sünnipäevale ning seda on trükitud 100 eksemplari. Jakob Hurda nimelisele Põlva Rahvahariduse Seltsile kuulub 68.raamat ning sellekohane märge on kohe avalehel kirjas.
Üle maailma “rännanud” haruldasest väljaandest leiavad eestlased kõik armastatud Eesti rahatähed (siit ka põhjus, miks Jakob Hurda Selts pälvis selle suure au: mäletame ju 10-kroonisel punast karva paberil Jakob Hurda pilti). Iga rahatäht on oma tsellofaani peidetud pesas; vahelehed, mille paber valminud (koguni Lõuna-Aasias) purustatud Eesti kroonide lisandiga – see kõik on käsitöö. Imeline ja igati hoidmist väärt. Raamat on pakendatud kaunisse karpi.
Enda tutvustamiseks ütleb Toomas Kull nõnda:
Olen Eesti Vabariigi kodanik, Eestis sündinud, kasvanud ja hariduse saanud ning siin pere loonud. Olen Eesti riigile väärtusi loonud ja Eesti riigilt neid kuhjaga vastu saanud. Siin saan tegelda mulle sobivate hobide ja harrastustega. Mind ümbritsevad kallid ja südamlikud lähedased, head sõbrad ja kaasmaalased. Hingan Eestimaa puhast õhku, tarbin tervislikku Eesti toitu, joon puhast, kodumaa pinnasest ammutatud vett. 2018.aasta on Eesti Vabariigile märgilise tähendusega. Soovin selle raamatu avaldamisega tähistada oma riigi auväärset sünnipäeva. Soovin austada oma riigi üht alustala – riigi oma maksevahendit EESTI KROONI.
Selts tänab Toomas Kulli lahke kingituse eest ja usub, et kunagi on see raamat aukohal Jakob Hurda sünnitalus Lepal, mida praegu koos vallavalitsusega taastatakse. Seni saab seda uudistada Jakob Hurda Seltsis (Põlva, Kesk 16 ).
28.märtsil avati Põlva raamatukogus näitus pealkirja all “Annetused Jakob Hurda sünnitalule”.
Väljas on eeskätt väga vanad raamatud: uudistaja leiab eest “Koli-ramatu” (1855), mille järgi õppis juba Jakob Hurt, aga ka suurmehe enda kirjutatud väga rariteetse “Elu valguse” (1904), omaaegsed menukid, ent ka näiteks raamitud foto aastast 1933, kus peal kõik Põlva tookordsed leerilapsed. Olgu lisatud siin sedagi, et foto on tehtud Põlva leerimaja juures. See oli aga esimene kahekorruseline ehitis Põlvas üldse ja köitis vaatajaid oma imposantsusega. Samast aastast pärineb ka leeritunnistus ning Põlva kiriku raamitud vaade .
Aitäh perekond Mägile ning Aino ja Rein Villale.
Väga suur tänu Heili Aunapile, kes annetas oma isa ja onu foto (koos teiste laulusõpradega). Teame Heili isa Adalbert Kiiski eeskätt kui andekat dirigenti, aga pilt ning Heili kirjake selle juures räägib ühest võrratust meeskvartetist.
Saame teada sedagi,et Adalbert Kiisk lõpetas 1915.aastal tsaariaegse Õpetajate Seminari. Põlva Koolis alustas ta tööd 1919, ent õpetas ka viiulit ja juhatas Põlva segakoori. Kui vaja, ristis lapsi ja mattis surnuid. Onu Arnold aga pidas talu, mis asub Põlva ja Himmaste vahel (üle raudtee kohe vasakule). Mõlemad vennad puhkavad viimast und Põlva kalmistul.
Kõiki annetusi ei ole praegu veel eksponeeritud. Südamliku tänu ütleb Jakob Hurda Selts aga kõigile lahketele annetajatele ning seekordse näituse ülesseadjale Riina Hämelasele.
27.märtsil kogunesid Põlva kalmistule nii Jakob Hurda Seltsi juhatuse liikmed kui ka Põlva Linna Harrastusteatri esindajad, et süüdata mälestusküünlad ning jätta lilled teeneka teatriloolase Evald Kampuse kalmule.
Evald Kampus sündis 26.detsembril 1927 ning tänases teame teda kui Vanemuise teatri kauast kirjandusala juhatajat, viljakat tõlkijat, toimetajat ning taastatud Vanemuise Seltsi juhatuse kauaaegset esimeest. Pikka aega kuulus ta Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatusse.
Oma elu viimastel aastatel kiindus ta aga Põlva Linna Harrastusteatri töödesse-tegemistesse ning ei keelanud oma väärt nõu ka Jakob Hurda Seltsi tarvis.
Nüüd -pärast tema manalasse varisemist 3.mail 2017 – tunneme temast puudust. Jäid meiega tema härrasmehelikkus, heatahtlikkus, oskus ka väikestes asjades ilu näha. Tema erudeeritus ja haritus olid muljetavaldavad.
Lahkunud suurmeest meenutas ILMAR TAGEL.
