Folkloorikuninga rahvustoidufestival tuleb taas

22.märtsil istus koos seltsi aktiiv, et panna maha märgid suviseks suurpeoks, folkloorikuninga rahvustoidu festivaliks. Omapoolseid soovitusi jagas festivali patroon Ester Tuiksoo.

Kohtutakse veel mitu korda, sest 27.juulil Jakob Hurda sünnitalus Himmastes asetleidev üritus nõuab palju tööd.

Põlva Vallavalitsust esindas kulutuurispetsialist Eve Sokk.

13.veebruaril jõudis Hurda Seltsi juhatuse liige Eela Jää 75.sünnipäevani

Eela Jää on meie seast suurim talumajanduse asjatundja. Tema idee oli  taastada  huvitava väljapanekuna Jakob Hurda vastrenoveeritud sünnitalus  riideait sellisel kujul, nagu ajalooliselt suviti aidatuba tüdrukute jaoks ööbimiseks  (elamiseks) kohaldati. Ka Hurda sünnitalus. Vanast talukraamist oli tookord väljas palju huvipakkuvat, mis tänasest kaubandusest sootuks kadunud. Uudistajatelt teenis näitus arvukaid kiidusõnu.

Ühena korraldajate rivis on tegutsenud ka Eela Jää, kui mõtleme end tagasi Jakob Hurda sünni-aastapäevade väärikale tähistamisele, olgu siis tegu kas folkloorikuninga rahvustoitude festivaliga Põlvas või mõne preemia üleandmise piduliku sündmusega Põlvas, Helsingis, Peterburis või mõnes muus Jakob Hurdaga seotud paigas.

Pole olnud hoogtööpäeva Lepa talus Himmastes, kui Eela Jää oleks puududa raatsinud. Viimasele “Teeme ära!” talgupäevale tõi ta otse Maarjamõisa haiglavoodist kaasa abikaasa Arvo; avas talgulistele oma moonakoti, kust lauale jagus värskeltküpsetatud leiba, omasoolatud silku, kärjemett.

Eela Jääl on jagunud küllaga häid ideid seltsi miitingute, ürituste ja mitmesuguste kohtumiste tarvis. Organiseerimine on üks ta tugevamaid külgi. Sootuks tundmatu huvialaga on ta rabanud  oma kaaslasi aga seltsi jõulupidudel, kui on dekoreerinud peosaalid ning jaganud lahkelt nõuannet kõigile huvilisele, kuidas kodud pühadehõnguliseks muuta. 

EELA JÄÄ on üks neid vaikseid tegutsejaid, kes on alati kiindumusega Jakob Hurda Seltsi ettevõtmiste taga ;tema jaoks pole olemas “raskeid pähkleid”.

Mees, kes tõi pealinna Põlvasse

Reedel, 18.jaanuaril esitleti Põlva Muusikakoolis raamatut “Mees, kes tõi pealinna Põlvasse”, mis räägib nii sõnas kui pildis Eesti Lõõtspilli Maestrost Heino Tartesest.
Heino loo kirjutas üles Sirje Vill, fotod pärinevad erakogust, Sigrid Lutsarilt ja Riho Semmilt, väljaandmist rahastas Põlva Vallavalitsus.
Huvilised leiavad raamatu peagi kõigist Põlva valla raamatukogudest.

Ajalehest “Põlva Teataja” 29.jaanuaril 2019

Annely Eesmaa

Mälestasime seltsi nimikangelast Jakob Hurta, nautisime Meelika Hainsoo rahvalaule

13.jaanuar 1907 tähistab Jakob Hurda manalasse varisemist ning on meie seltsile märgiks mälestuspäeva pidada. Päikeselisel talvepäeval süütasime Jakob Hurda ausamba jalamil küünlad ja asetasime leinaseade. Kõneles seltsi juht Sirje Vill, kes “viis” mälestusmiitingule kogunenud Peterburi, 1905.aasta revolutsioonitormi, mil Hurda pere elas Neevalinnas ning Jakob Hurt pühendus eestlaste “vanavara” kogumisele ning oma koguduse teenimisele.

Hiljem kohtuti seltsimajas rahvalaulik Meelika Hainsooga Karulast, kes tutvustas trükisooja pärimuslaulikut “Õnnõkõn siin tsõõrin olla’ ”- valikut Kagu-Eesti omaaegsetest laulumängudest. Sellelt kohtumiselt jäid hinge helisema Meelika Hainsoo rahvaviisid ning meelde tema lubadus tulla meile vanu laulumänge õpetama. Aga seminari tarvis kohtume Hurda sünnitalus juba juunikuu lõpus.

Mälestuspäeva lõpetasid Jakob Hurda lähisugulased Himmastest (pr.Liina Kähr oma õega), kes siirdusid kalmuaeda, et süüdata küünlad Jakob Hurda ema ja isa haual.
EELA JÄÄ

Üritust sponsoreeris Põlva Vallavalitsus.

Jõulupeo

pidas JAKOB HURDA SELTS seekord JÄÄGRI PUBIS.
Aitäh perekond Koortile, kes kandis meie peolauale vana aja jõuluroad.
Eela Jää muutis peosaali hubaseks.
Urve Järg ja Ilmar Tagel pakkusid sõnalist meelelahutust nii jõululuulest kui estraadipaladest.
Heimar Lenk võttis kuuldu lindile.
Elevust lisas traditsiooniline jõuluviktoriin, seekord oli vaatluse all tõik kui hästi pidulised tundsid kodukanti – Kagu-Eestit.

Kodulookonverentsi lõpetanud lavastus läks hinge

Kolmapäeval, 28.novembril Põlva Keskraamatukogu saalis toimunud Jakob Hurda Seltsi kodulookonverentsile pani mõjuva lõpp-punkti Merle Karusoo ja Sirje Villa dokumentaallavastus “Sügis 1944” Põlva Linna Harrastusteatrilt.
Lavastuse esimeses vaatuses rääkisid Helje Põvvat, Urve Järg ja Sirje Vill edasi Eha Kivi, Aino Villa ja Loreida Ilsjani loo põgenemiskatsest peale tungivate punavägede eest 1944.aasta sügisel.
Teises vaatuses aga taaselustasid Astrid Hiisjärv, Jan-Mattias Kottise, Ester ja Jaanus Liblik, Ave Mustimets, Heido Mägi, Ülo Needo, Salme Paabut, Janno Rüütle, Ilmar Tagel ja Tõnis Viira Saksa laatsaretlaeva MOERO uputamise loo 22.septembril pardalolnute pilgu läbi, kellest mõnel õnnestus tänu õnnele ja elutahtele pääseda.
Avaettekande “Kuidas elab suurvald Põlva?” pidas vallavanem Georg Pelisaar. Ta tunnistas, et Põlva ei olnud ühinemisläbirääkimiste ajal kellelegi kuigi ihaldatud kosilane, sest peljati, et suurem sõidab väiksemast üle. “Ühinemislepingusse said kõigi soovid, kuigi kokku oli lepitud, et üle jõu käivaid soove ei tasu kirja panna,” märkis omavalitsusjuht.
Pelisaarel oli hingel seegi, et mõnes väiksemas vallas tõsteti enne ühinemist märkmisväärselt ametnike palku, mistõttu ühinemisjärgselt ei olnud kõikidele võimalik sama palgataset lubada. “Aga me ei saanud endale lubada üle jõu elamist,” toonitas ta.
Kui 2007.aastal oli Põlva valla elanike keskmine vanus 38,7 aastat, siis 10 aastat hiljem 42,3 aastat. 20-35-aastaste hulgas oli mullu mehi 1631 ja naisi 1331- seega täpsel 300 võrra vähem. “Võime mida tahes ehitada, aga kui meil inimesed ikka ära lähevad, ei jää muud üle kui ehitada Tilsi lastekodu asemele vanadekodu, ”märkis vallavanem.
Äsjailmunud Raimond Kolga 400-leheküljelisest luulekogust “Peo pääl elu hõpõ” andis ülevaate raamatu projektijuht Tiia Allas. “Soomeugrilastel on taeva ja maa vahel mitte kirik, vaid puu. Ka Kolgal käib see ühenduse pidamine puu kaudu,” tõdes raamatu projektijuht.
Eesti Lipu Seltsi esimees, diplomaat Jüri Trei vaatas tagasi 1917. aastasse, mil toonases Petrogradis läbisid sinimustvalgete lippude all 7,5 km pikkuse teekonna 40 tuhat inimest.
“Tänu Jüri Treile on hooldatud ka Jakob Hurda lese ja poja hauad Tallinnas,” tunnustas eestluse sümbolite hoidjat Jakob Hurda Seltsi juht Sirje Vill.

Kodu-uurijate aastatepikkuse juhendamise eest võttis Hurda-seltsi tänukirja vastu Liina Kähr.

Üritust sponsoreeris Põlva Vallavalitsus.

Mati Määrits, ajalehest KOIT 1.dets.2018

Kodulookonverents

Olete palutud kolmapäeval, 28. novembril 2018 algusega kell 14.30 Põlva raamatukogu saali Kesk tn.16 Jakob Hurda Seltsi KODULOOKONVERENTSILE.

PÄEVAKORRAS

  • Põlva vallavanem Georg Pelisaar “Kuidas elab suurvald Põlva?”
  • Eesti Lipu Seltsi esimees, diplomaat Jüri Trei “Eesti lipp – 135”
  • Tiia Allas Võru Instituudist esitleb Raimond Kolga luulekogumikku, mida soovijail võimalus endale osta
  • Kohvipaus
  • Põlva Linna Harrastusteatrilt dokumentaallavastus “Sügis 1944”

                                                            Üritust toetab Põlva vald

Merle Karusoo & Sirje Villa dokumentaallavastus Sügis 1944

  • Kolmapäeval, 28. novembril 2018 kell 14.30 Põlva Keskraamatukogus
  • Teisipäeval, 5.märtsil 2019 kell 19 Põlva  Kultuurikeskuse salongis
  • Pühapäeval, 22.septembril 2019  Põlva Maarja kirikus kohe pärast jumalateenistust.

I VAATUS  –  ERINEVATE PÕGENEJATE TEEKONNAD: EHA KIVI, AINO VILLA ja LOREIDA ILSJANI LUGU

II VAATUS –  LAATSARETLAEVA  “MOERO” SAATUSEST

Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinnad aastal 2018 pälvisid Rein Saukas ja Tiia Allas

Laupäeval, 21.juulil anti Jakob Hurda Seltsis üle sellesuvised rahvuskultuuri auhinnad, mida on aastaid rahastanud Eesti Kultuurkapital ja kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp. Statuudi järgi pälvib ühe auhinna Põlvamaal elav ja tegutsev rahvakultuuriga tegeleja, teine auhind antakse väljaspool maakonda suurepäraseid tulemusi rahvakultuurivallas saavutanule. Zürii (Riigikogu liige Heimar Lenk, Põlva vallavanem Georg Pelisaar, vallavalitsuse kultuurinõunik Eve Sokk, kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupi esindaja Mare Põld ja Jakob Hurda Seltsi juht Sirje Vill) leidis pärast põhjalikku kandidaatide tööpanuse  vaagimist, et läinud sajandi ühe suurema eestlase Jakob Hurda  elutööd ja tema aateid on meisterlikult kajastanud ning tema tema vaimupärandit väärikalt propageerinud REIN SAUKAS ja TIIA ALLAS.

Rein Saukas sündis 1947. aastal, ta õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, kitsamaks erialaks rahvaluule. Esimesest eriala kursusetööst kasvas välja koos õpingukaaslase Tiiu Ojanurmega kahasse tehtud töö „Jakob Hurda folkloristlik tegevus“, millega pälviti esimene auhind nii ülikooli kui ka vabariiklikul üliõpilastööde konkursil.

Pärast ülikooli lõpetamist asus Saukas tööle toonasesse F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi, töörühma, mille ülesandeks oli akadeemilise väljaande „Eesti vanasõnad“ koostamine, mis oli osa Soome-Eesti ühisprojektist läänemeresoome ühisvanasõnadest. Kollektiivne töö ilmus viieköitelisena J. Hurda algatatud rahvaluulepublikatsioonide sarjas „Monumenta Estoniae Antique“ aastail 1980–1988.

Edukalt tegutsenud uurimisrühm jätkas tööd samalaadse publikatsiooniga „Eesti mõistatused“. Palju avastamist on pakkunud talle mõistatuste kogumise ja avaldamise lugu, mille käigus on teda köitnud eesti kultuuriloo suurmeeste Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni ning nende korrespondentide tegemised. Neljaosaline monograafia „Eesti mõistatuste allikalugu“ on ilmunud sarjas „Reetor“.

Vahepealsesse aega jäi juubelialbumi „Jakob Hurt 1839-1907“ koostamine koos Mart Laari ja Ülo Tedrega.

Praegu on Saukasel vabatahtliku tööna käsil mahukas Jakob Hurda kirjasaatjate-kaastööliste elulugude uurimine, mis peaks andma esmase lühiülevaate kõigi umbes 1400 selles rahvusliku liikumise suurürituses osalenud inimese töödest ja tegemistest.

Saukas on Emakeele Seltsi, Akadeemilise Rahvaluule Seltsi ja Neeruti Seltsi tegevliige.

Tiia Allas sündis 1973. aastal. Ta on tulihingeline pärimuskultuuri uurija ja selle kaitsja, ilusa eesti keele – eeskätt võro keele – propageerija, kodukandi vanu kombeid ja tavasid hoidva ning sellega ka Jakob Hurda elutõdede säilimise eest võitleja.

Tööd alustas Allas ajalehes Koit kultuuritoimetajana 1996. aastal. 1999. aastal korraldas ja juhtis ta XI Kaika Suveülikooli. Aastatel 1999-2003 oli ta Uma Lehe loomise üks eestvõtja ja esimene peatoimetaja. 2009. aastast on ta Võru Instituudi kooliõpetuse projektijuht.

Tema arvukad publikatsioonid ja toimetatud raaamatud on kantud soovist väärtustada ja esile tõsta Vana-Võromaa – endise Põlva kihelkonna- ning tänase Võru andekat kirjanikkonda. Tema loengud ja seminarid, olgu need peetud kas Põlva Rahvahariduse Seltsi juubelikogunemistel või mujal Põlvamaal, Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuses, Kaika Suveülikoolis või Võru Instituudis – neist jääb alati kuulajatele meelde ilus keel, tuumakas sisu ja rohke pildimaterjal.

EDUARD PARHOMENKO foto.

Lavalaudadel ajalugu tutvustamas

13.juulil 2018 sai meie tähtnäitleja Heido Mägi 65.

Teda on peetud üheks edukamaks mängijaks Põlva Linna Harrastusteatris.

On see tema nõudliku lastetoa või Otepää Rahvateatri “pärandus”enne, kui ta meie harrastusteatrini jõudis, kes teab…

Tema rolle luubi alla võttes võib öelda, et valdavalt on tal  Põlvas tulnud üles astuda edumeelsete pastoritena, taluperemeestena, luuletajana jne.

Meenutagem!

2015.aastal möödus 150 aastat seltsiliikumisest Eestis ning  Vanemuise Seltsi asutamisest Tartus.

Selle tarbeks tellis Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatus Põlva Linna Harrastusteatrilt dokumentaalloo “Laena mulle kannelt, Vanemuine!” ja Heido Mägil oli kohustus mängida  Vanemuise Seltsi asutajat, pastor Johann Voldemar Jannsenit ehk igale eestlasele tuttavat Lydia Koidula isa. Seal tõdes Johann Voldemar (Heido Mägi): “ Minu usk meie seltsi tulevikku on kõikumatu ja ma olen piiritult õnnelik  ka seltsi nime üle. Arvan, et üheskoos leidsime  selle kõige ilusama  ja väärikama laulujumala  nime. Vanemuine. Palvetagem siis taevase isa poole, et ta õnnistaks mehetegudega  meie seltsi ja olgem üheskoos  meie aadete väärilised. Ning nüüd, kus järjest  enam julgeb haritud eestlane end Eestimeheks nimetada, peaksime meiegi siin kandma seda vaimustust oma kõnedes ja tegudes. Seetõttu räägime seltsis emakeeles ja emakeelest. Arutame, kuidas  elujõus hoida eestlaste vaimuvara, räägime Isamaa ajaloost ja  meist, eestlastest, selle sees. Mina, vana koolmeistrina  sooviksin üle kõnelda  kooli-, usu- ja kirikuloo ning seda meie kombeõpetuse ja käitumise tarvis.”

Oma leebuse ja heatahtlikkuse minetas Heido Mägi aga Põlva pastor Shwartzina (vabaõhulavastuses “Kuldne laev” ), kui kohtas tulevast kirjanikuhärrat Jaan Vahtrat, kes tollal elas Metste koolimajas, kus pidas koolmeistri ametit: ”Vaadake, nuurherra Vahtra, kui ma teid mineva   sügise koos tõiste koolisaksuga kiriklahe lõunele pallesin, et tost koolitüüst lähembalt kõnõlda, näi ma küll, et ti kõgõ nuuremb olete mi koolisaksu hulgan. Ummetigi lootsin, et uma  hää meelespidamise man  jääb teile iks kõrvataade , et mi olõmi  Võromaa rahvas ja tarvitame võro kiilt. Sellen kiilen  omma meil piibliluu ja katekismuse ja  keriko lauluraamatu. Pallesin teid kõiki siss süamest: opetage nende perra. Nüid om aga mitmed vanembad  õkvalt ti pääle kaibuse  tõstnu. Ti käsknu latsil uue kooliraamatu  osta. Ennekuulmata umavoli!

Ti, armas nuurmiis, ärge tahtke olla targomb kui tõse! Mi armsan võro kiilen olõmi opetanu  miä ja mo vanembad  ja kõik kuulmeistre tervel Võromaal. Mesjaos tahate ti, armas nuur inemene, nakata nüid latsi opetama talina kiili kui jo nimä egäst sõnast  arvugi ei saa?  Ei ole vajja nail lugõda toda ilmalikku lorri, mis om talina kiili zeitongin, enge küll armast jumalasõna, mes om selgeste kirja pantu mi oman kallin võro kiilen.”

Põlva lähistel Taevaskojas sündinud kolonelleitnant Oskar Kurvitsast kõneles dokumentaalnäidend “Oskar ja Linda”, kus Oskari 50.sünnipäevapidustustel osales ka luuletaja Artur Adson, keda kehastas taas Heido Mägi. Ikka ajalugu tutvustamas: “Sõbrad, on teil veel meeles Vabadussõja eelne aeg?  Mäletate, et  Eesti nimetuski pidi ametlikust keelest kaduma  ja maad andma kunstlikule  Põhja-Baltile. Tallinna Merekindlus nimetati keiser Peeter Suure Merekindluseks. Tartus keelati isegi riigihümni laulmine eesti keeles. Venelased eesti keelt ei osanud ja vaatasid igale eestlasele kui poolsakslasele.

Pealegi oli igapäevane nähtus, et vene ajakirjandus  avaldas eestlasi halvustavaid ja ignoreerivaid artikleid, kus kõik pea peale oli pööratud.”

Kevadel 2017 pistis Heido Mägi mulle justui möödaminnes pihku ühe päevinäinud klade.

“Mis  sa arvad sest loost?” küsis ta ainult.

Kodus avastasin igati elutruu dokumentaalnäidendi, just sellise, mis meie harrastusteatri eesmärgiga – tutvustada piirkonna ajalugu  – ülimalt sobis. Uskusin selle olema parima pala, et tähistada EV100 juubelit: “Vend venna vastu”.

“See mu vanaisa kirjutatud ja mul on hea meel, et tükk meeldis. Vanaisa lavastas selle Lutike küla tuletõrjeplatsil 1934,” lisas ta juurde.

Jagasime meiegi osad

Heido Mägi mängis oma vanaisa tükis isa rolli, kellel on kaks poega, üks punaste poolel, teine kodus oma maad ja rahvast hoidmas ja kaitsmas , nagu tütredki. Kas tuli see trupi liikmete soovist mängida Heido Mägi vanaisa tükki eriti hästi, aga nägin, et viimne kui üks andis endast parima.

Heido ise, kel oli esimesena oma osa peas, kasvatas habeme, laskis Anett Lutsaril teha kerge grimmi, tõi metsast aegsasti jändriku kepi, mille ära kooris, et selle najale vana väsinud mehena tugeda, utsitas enne algust teisi näitlejaid takka, kontrollis viimset kui rekvisiiti.

Pikk lugu kulges edukalt finiśisse. Paukusid püssid ja voolas veri. Paljude kiidusõnade seas oli lõviosa  meisterlikkusest öeldud Heido Mägi aadressil. Ohtralt kiitust kogunes talle ka põlvalastele hästi tuntud pastori Jüri Georg Kimmeli tööd-tegevust tutvustava näitemängu “Jumalasulane” järel, kus Heido Mägi ei tulnud kordagi rahva ette, vaid vaatajaid lummas ta hääl  ning laitmatu diktsioon.

“Ennast ei tohi haletseda, muidu oled kaotaja. Ja alati tuleb olla rõõmus, kui sind vajatakse,” lohutas Jüri Georg Kimmelit tema Südametunnistus (Heido Mägi).

Meie vajame Sind päris kindlasti! Soovime õnne ja tervist ning et Sa veel kaua jaksaksid lavalaudadel publikule tarkust jagada.

Põlva Linna Harrastusteatri nimel SIRJE VILL